Boom, väsimust varna ja kuked kirema

No tere hommikust ja palju õnne tänase ja homse puhul.
Raporteerin endiselt siit Tartu kesklinna pargiäärselt alalt, kus muusikat peab vaikselt kuulama, sest muidu bass paneb halogeenlambid plärisema... ja olgem ausad ega see muusikale midagi meeldivat ei lisa...
ses suhtes, et kui lambid plärisevad siis minu valjuhäälne kaasa karjumine on liiast ... aga kui peaks kunagi tekkima olukord, et lagi ei taha kontorihoonest lahti öelda sis saaks ma ju kaasa kisada oma võrratu maheda häälega... see oleks tore.

Käisin trennis täna ja kobestasin harjutusväljaku murulappi väikeste odaaukudega...et vihmaussidel vähem tööd oleks, sest ega neil ka lihtne ole- vihmaga muudkui tormavad välja ja siis tuleb suur kuiv ja pooled tööjõulised vihmaussid pensionini ei jõua...ytleme nii... seega tuleb ikka käsi kylge panna kui vähegi saab looduse tasakaalule kaasa aidata :)

No lugusid on ikka rohkem kui üks vahepeal kogunenud ...
üks lugu juhtus täna, selline ninnunännu liigist, sõin ohtralt jäätist (seda mcdonalsi mcflurri daimitykkidega, sellist...aga irmustervislikku..aus6na), et valmistuda oma homseks modellidebüüdiks ja sis sai jäätis söödud ja Mannu tahtis koju... mõeldud tehtud sõitsime kohale ja Mannu sai tähtsaid Mannuasju teha. Ma siis kimasin vaikselt tagasi kui ootamatult sai selgeks, et preili siil ootas keset teed... mõtles kas minna üle või natuke veel seda ootamise kaarti kasutada. Ma jäin seisma ja hõiskasin, et mudugi mine preili siil ja sis ta läkski... ma pidin tükkideks itsitama ennast... sest preili siilil polnud sire säär vaid pisikesed naljakad jalad millel ta vuras nagu väike putukas üle tee... no napilt ei itsitanud tükkideks(muidu oleks ma väga poolik modell homme) ja jõudsin tööle tagasi. true story.

Homme siis kell kümme õhtuse ajaarvestuse järgi saan külma higi otsaette ja muusika taustaks ja pean kontsadel oma parima komberduse saatel preili Malini kleidiideaalsust propageerima... ma mõni sekund enne kindlasti olen segaduses, et kuidas nii juhtus, mängisin ju terve lapsepõlve poistega kivisõda mitte kodu või tüdrukutega eesti supermodelli...aga eks siis paistab mis sellest ebakõlast saab, ehk annan edasi poisilikku lipsukeste vibe-i või midagi muud eriskummalist:)mürtsu peab tegema muidu langeb pulss 55-le ja rahu haarab sabast... siis ei saa ju pulli yldsegi mitte.

rääkides pulsist, mis on ju väega vastuoluline ja hirmushuvitav teema:) :) oli viimane jooksutrenn(sörgitrenn) väga tulemusrohke just pulsi osas... suutsin 180 pööret sydamele sisse anda... hea et lendu ei tõusnud nagu Karlsson... või sis plaffatanud nagu see angry birdsi must väidetav lind. Tunne oli päris mahe, ainult väsimus oli kuskil varbaotsas tuikamas so ma siis sörksasin nii minutit 40 ja peale ja kui l6puks pidama sain ja kella piilusin siis läks natuke hõredaks seest, sest 180 on minu mootori jauks maksimaalne pingutus tavaliselt. väega rumal on magada 9 tundi nädalas ja siis väike sörks teha ütles mo söber aju ja sinna see vestlus jäi.

Ega ei ole miskit ideaalset siin tasakaalu maailmas...kaal on tasa, sest peale ei julge astuda ja tasakaal on nihkes... magan ainult silmapilgutuse ja muudkui vehin eksameid teha ja koduseid töid (osasid ignoreerin sama suure järjepidavusega, ega see võtab ka aega omajagu:)) ja tööl olen ka igapäev mul on tunne :)kui ei ole siis miski missioon ikka on pooleli ja puudu. Peab vist kiirelt kõik pingelise kotti pakkima ja ühe suure lebomode-i kapinurgast välja otsima, sest patarei on miinus viies ja pult ei tööta.

Aga õhus on suve ja päikesepatareid panin otsaette, so lootust on, kui meeeleolud ka lumehangede vahelt välja kaevan siis võib muga rallit sõita küll.