Suur viha alkohi vastu

Suur viha on nii kaua nüüdseks juba kestnud, et tast võiks ju saada väike "nädalavahetuselklaasveini" viha:)
Suur viha ja natuke ka soov saatust lükata vasakult paremuse poole võttis hoogu reedel vähemalt vannitäie õllede ja "Eesti" lauamängu saatel. Oli irmusoluline korraldada hetk kiires skedjulis, mis võimaldaks herr Zaberil lõpetada virin, et miks ma kunagi ja miks kunagi ja miks ei ja miks ei võiks:) Tutvustasin Zaberile kaunist preili Elo ja plaffatuslik armumine lükkus küll järgmisele korrale, aga tundub, et noortel on lootust... iga mees on oma saatusesepp ja oma õnne... hm või kas ikka on?:)
Klub Illusioni klipiõhtul käisime ka, põhjuseid mitu...
punkt üks: Tallinnas oli Scooter ja me jõime kõigest lahjat alkoholi, mis garanteeris kõrvakuulmise ja taju.
punkt kaks: Me apseluutselt oleks läinud Tallinna isegi oma vähealkohoolse vereringe saatel kui sinna mõni hing sisse oleks mahtunud, aga seda muret pool üks öösel kindlasti mitte ei olnud.
punkt kolm: illusioonis oli err enn bee ja see on meie lemmik, sest siis saab tantsida nagu pöörane ja pöörasem. ja nii läkski
litakilataki ja hoiame pöidlad elole mantli tagasisaamisel, värske võit värske kaotus:)
Ärkasime 13 tunni une pealt ja kell oli õhtu ja oli vaja Lauri sünnipäeva pre-party´le minna preili koomiku juurde. Härra koomik käis kogus mu kokku ja viin alustas õhtuvahetust.
Sünnipäeval oli rohkem tuttavaid kui ma arvata oskasin (ja ega ma ei oskagi selliseid asju arvata, sest ega mul ei ole võimed nagu mõningatel naabertoa elanikel) ja sis tuli nendega suhelda seniks kuniks ma artikuleerimisvõimeline olin... ja pärast kui ma endiselt artikuleerimisvõimeline olin oli vaja piljardit mängida ja poisse taevaalla tõsta, tõestamaks pagan teab mida... et ma olen suur ja kuri naine ja jaksan kyll... ja sis oli vaja veel viina heeringa saatel juua ja endiselt artikuleerimisvõimeline olla a kõik piirid kaugele maha jätta ja ahistada pisikest poissi, kelle kursaõde oli ammu juba välja valinud ja plaanid õhtuks kui mitte ülejäänud eluks paika pannud:)
kursaõde oli vaja kallistada..vähemalt kõigil ja vähemalt mitu korda... pysti ja pikali...
ja hommikul mõelda, et täiesti kreisi pidu ja loota, et keegi viga ei saanud kõik on elus ja kõigil oli vinge ja Lauri sabakondile on ilmselgelt vaja pöialt hoida, sest saba võib olla ühe inimese jaoks äärmiselt väärtuslik.
Suur viha alkoholi vastu on mõneks ajaks jälle natuke väiksem ja see on ju imetabaselt hea, sest kes ikka tahaks vihane olla koguaeg:)
Kalpsasin tööle ja võitlesin karme lahinguid pideva järksi meelevallas ja mann tuli tõi mulle juuksekasvupille ja pani ühe sünnimärgi ninaotsa ja kell kolm punkt null null kalpsasime koos koju läbi legendaarselt suurte vihmapiiskade...ja kuskil kaarsilla peal (seal kus alati geniaalsed ideed pähe vupsavad) tuli meil mõte natuke poriloike ekspluateerida:)
mõeldud tehtud ja terve tee koju sildistasime poriloike mannu v liinahüppelisteks ja kargasime sinna sisse suure plärakaga:) hea, et nii hilja õhtul inimesi väljas oluliselt ei promeneeri, sest muidu peaksin äkki Raja tänavalt edaspidi lõike postitama, mis oleks ilmselgelt värvikam ... tuleb mõelda:))))
Jõudsime koju üleni läbimärjad ja lirtsuvad ja nii õnnelikud nagu oleks antigravitatsiooni leiutanud. There is only one kind of being wet and that´s good kind:)