Liina jagab päeva ehk ööd

Pärast kolmeaastast pausi on näpuosavus ja kätesoojus blogimiseks justkui hetkeks ununenud, aga hetk möödus nüüd.
Seisud on see-eest nagu alati, suur trall ja endiselt null haridust, kuhu elus nii jõuab mina ei tea. Tean ainult, et kuhuiganes varbad mind veavad lõbus on koguaeg välja arvatud siis kui parasjagu lõbus ei ole... aga parasjagu juhtub harva.
Elan endiselt, taas, uuesti seal kust ma tartu teekonda alustasin, ehk 9 korrus oranz maailm, midagi nii imeliselt imelist on selle yhikaelu juures, et ma päris täpselt ei saagi aru miks... läbiv Pipi Pikksukka fenomen ilmselt- ei ole iial suureks vaja kasuda:) ja see on ju taevane kui töö ja kool on midagi mida sa teed, aga mitte päriselt, see on vaheetapp millekski millest veel aimu ei ole.
Kooli jagub mu maailma täpselt nii palju kui paar ainet, sest lõputöö sai eelmine aasta valmis leotatud ja tööd ilmselt jätkuks igavesti ja veel paar ringi, sest rootsi pensionärid on krapsakad ja neil on vaja käia ica maxis ja pärast tädi agda juurest läbi hüpata ja siis korraks unustades kes nad on, kus nad on ja kuhu nad üldse minna plaanisid tuletada meelde, et telefonitsi saab alati kätte need reisivorpijad daamid seal väljamaal tartu linnas, kes apsoluutselt kahtluseta teavad kus nad on ja kes ja kõik see muu palagan. Reise saaks teha kaunishingelistele rootsi pensionäridele ilmselt igavesti, ainult kui endal oleks see igavik anda.... aga see on juba tulevik ja nii läheda horisondi tulevik, et kõhus hakkab kõhe...
Minu tänane täna hakkas kell 11.00 kui oli vaja kiiresti riiete sisse hüpata ja tormata tööle, et arstitädi saaks gripivaktsiini süstida ja natuke nalja... sest keegi peab arstitädile ka nalja tegema, ja kuna mul puuduvad allergiad ja need ja teised irmustähtsad füsioloogilised probleemid siis apsoluutselt pidin see mina olema.
Süst õlas ja ühe kleepsu võrra varakamana koristasin tube, ise samal ajal koleda häälega Anouki "Three days in a row" kaasa röökides, mis naabritele kindlasti hirmsasti meeldis....keegi koputama ei tulnud see kord pääsesin, ehk homme proovime uuesti.
Siis kalpsasin Katsi juurde, et päästa mis päästa annab... natukene andis. Nimelt oli meil preili Mannuga geniaalne mõte pesta pesu õlu saatel ja see saab ju ausalt analyysides, dialyysides välja kukkuda ainult ühest august. Selleks auguks oli märg villane pesu kilekotis kaks päeva... mõistlik. Kats oma isiklike vahenditega raputas kõik läbi ja nüüd on lootust homset pluss 1 kraadi tähistada kampsuniga...
Töö. punkt kella kolmeni
selline päev laialivalguv ja kokkukleepuv...selline ta oli .